Viljandi maastik

Eduard Wiiralti teos „Viljandi maastik” sündis 1943. aasta augustis Viljandimaal Uusna mõisa lähistel Gori Tamme talus, kui kunstnik kaevas vaskplaadile jooned otse looduse embuses. Teose südameks on üksik, lageda välja keskele juurdunud hiidtamm – rahvasuus „Wiiralti tamm” –, mille juures Wiiralt alustas graveerimist 7. augustil 1943. aastal.

Panoraamse väljavaate all võlvuvad vahused rünkpilved; tüüne, ent jõuline puu heidab varju väikesele tüdrukule, Tamme talu kostilisele Maiu Kulissonile, kelle kohalolek lisab maastikule inimliku mõõtme. Puuladvust paremale avanev viljaväli ja silmapiiril helisev valgus loovad tasakaalu lapse hapruse ja tamme ajatu vägevuse vahel – pildi kaudu sirutub ühe maa tulevik (laps) oma mineviku juurte (tamm) poole.

Sõda oli juba Viljandimaa lähistel kumisemas; Tallinna pommitamiste kõmin kandus mööda vaikseid öid ka Tamme tallu. Wiiralt püüdis seda ärevat, kuid lootust hoidvat meeleolu: tamm kui kestvuse sümbol, maastik kui kodumaa portree ja lapse pilk kui visalt ellu jääv lootus. Nii tõlgendati lehte hiljem „hüvastijätuna” – kunstniku isikliku salakirjana kodumaale, mille ta pidi peagi maha jätma.

Tehniliselt on „Viljandi maastik” Wiiralti loomingu monument: formaat on kunstniku kohta erakordselt suur ning kuivnõela sügavad burr’i servad valgustavad maastikku dramaatiliselt, ent jätavad samas õhu helisema. Autori otse-graveerimise julgus annab lehele spontaanse energia, mis ühendab plein-air’i maalimise värskuse graafika täpse joonega.

Pärast II maailmasõda Pariisi jõudes terastas Wiiralt plaadi ja tõmbas sellest mitu tiraaži; mahukaim, 92 tõmmisega trükk valmis 1951. aasta mais. Leht levis kiiresti Eesti pagulaskonnas, kandes endas nii igatsust kodumaa järele kui ka kinnitust, et juured püsivad – nagu tamm keset lõputut põldu.

„Viljandi maastik” ei ole vaid realistlik vaade; see on mälupilt, kus tamm, taevas ja inimene loovad trilogia rahva sitkusest, pelgusest ja visast lootusest – ning jutustavad loo, mis kõneleb Eestist igal ajastul.