Puulõike sünd

Eduard Wiiralti 1936. aastal loodud puugravüür „Puulõike sünd“ sai kavandatud 1937. aasta alguses Helsingi Taidehallis avatud isikunäituse kataloogi frontispissiks. Kunstnik trükkis kriidipaberile 500 tiraažilehte ning lisas käsitsi veel mitu tõmmet endale ja lähematele kollektsionääridele – žest, mis rõhutab töö isiklikku tähtsust. Väikesel metsalagendikul põimuvad kujutavas ja tehnilises plaanis kaks graafikamaailma: vasakul tajume peenelt graveeritud ristpuidu pinda, kus kummargil laps „sünnitab“ puugravüüri, paremal aga ilmub sama hoo kätte sattunud paariline laudpuidust plangult avalduvat puulõiget tõmmates. Ülal toksiv rähn on kui looduslik kolleeg, kes kinnitab, et kogu lugu saab alguse just puust.

Wiiralti lemmikmotiiv – madonna ja laps, inspireeritud Pariisis poseerinud poisist Claude’ist – annab stseenile lüürilise õrnuse, ent pildi mõte on didaktiliselt terav: üksainus kompositsioon demonstreerib vaimukalt, kuidas erinevad puugraafika tehnikad tekivad ja „kasvavad“ otse tüvest. Nii muutub puust plokk müütiliseks algpunktiks, millest trükipilt üle paberi maailma tuleb. „Puulõike sünd“ on seega korraga poeetiline muinasjutt ning õppetund graafikatöökoja saladustest – Wiiralti visiitkaart, mis esitleb tema virtuooslikku joont ja sügavat austust trükikunsti traditsiooni vastu.