Puuma ja panter

Eduard Wiiralti ofort–kuivnõel „Puuma ja panter“ valmis 1937. aasta kevadel Pariisis, otse Jardin des Plantes’i kiskjapuuride ees. Samast loomaaia­visiitidest on Eesti Kunstimuuseumis säilinud pliiatsijoonised puumast ja tiigrist; nende põhjal graveeris kunstnik kaks väikest, etüüdi­laadset graafilist lehte: „Emalõvi“ ning käesoleva, algselt prantsuskeelse pealkirjaga Puma et panthère.

Plaat on teadlikult „lõpetamata“ – ülemise ja keskmise looma kontuur jääb kohati pelgaks jooneks, ent lõvi‑ ja leopardikarva täpistik ning alumise puuma sametine turjanahk on kuivanõela teravusega detailideni modelleeritud. Selline etüüdlik värskus, kus visandjoon säilib lõpptrükis, oli Wiiralti 1930. aastate lõpu teadlik püüe; sama põhimõtet näeb ka samal aastal valminud suuremas pehmelakki–akvatinta tehnikas lehes „Lamav tiiger“.

Wiiraltil oli kasslastest eriline huvi: oma loomaportreedes püüdis ta mitte pelgalt eksootikat, vaid iga looma iseloomu. Siingi laseb ta puumal rahulikult lõõgastuda, samal ajal kui panterist jääb napp, hiiliv visand – nagu kahe loomuse dialoog ühisel lehel.

Teos eksponeeriti 1946. aastal Stockholmis Liljevalchsi kunstihalli Eesti–Läti ühisel kunstinäitusel, kuhu Wiiralt saatis osa Pariisis trükitud tõmmistest. Tiraaž jäi väikeseks, mistõttu leht on tänini haruldane, kuid seda peetakse oluliseks vahejaamaks kunstniku ulatuslikus animalistika‑sarjas. „Puuma ja panter“ näitab, kuidas Wiiralt ühendab vahetu natuurivaatluse ja meisterliku graveeringu, saavutades õhulise, aga samas täpse portree oma lemmikperekonnast – kaslastest.