Püha õhtusöömaaeg

Eduard Wiiralti suur litograafialeht „Püha õhtusöömaaeg“ valmis 1925. aastal, kui kunstnik töötas E. Tennmanni neljaköitelise Usuõpetuse lugemiku illustratsioonide kallal. Tennmanni tellimustest kõrvale jäävateks „vabagraafilisteks“ töödeks said mitmed piibliteemalised lehed, kus Wiiralt proovis usulist ainet käsitleda modernistliku ekspressiivsusega; „Püha õhtusöömaaeg“ on neist mõõtudelt ja ambitsioonilt suurim.

Valmimisele eelnes vormilt juba lõplik, 6. mai 1925 dateeritud pliiatsieskiis, kus Kristus ja kaksteist jüngrit on rühmitatud kolme kaupa ümber pika laua; see eskiis säilub Eesti Kunstimuuseumi kogus. Eskiisis visandatud dünaamilised žestid kandusid kiviplokile, mille trükkis Tartu Laakmanni litograafiatöökoda.

Otsene side Tennmanni õpikuprogrammiga on dokumenteeritud ka 1924. aasta joonistusklades, kuhu Wiiralt koondas Usuõpetuse lugemiku tarvis tehtud visandid – need näitavad kunstniku paralleelset tööprotsessi litograafilise raamatuillustratsiooni ja suure vaba lehe kallal.

Stiililiselt erineb „Püha õhtusöömaaeg“ traditsioonilistest rahuliku, sümmeetrilise pühaõhtusöömaaja kujutustest: Wiiralt tõstab esile dramaatilise viivu, mil Kristus vihjab Juuda reetmisele. Õpilaste pikaks tõmmatud käed ja pinevad näod võimendavad psühholoogilist pinget, viies otse ekspressiivse groteski piirimaile – samale joonele, mis kordub kunstniku 1932–1933 „pühakute“ sarjas.

„Püha õhtusöömaaeg“ seob kokku kaks suunda tema 1920. aastate kunstis – õpetlik tellimusillustratsioon ja tavapärasest vabam, sisemisi pingeid otsiv autorigraafika – ning annab varase viite sellele, kui jõuliselt käsitles Wiiralt kristlikku temaatikat kogu oma loomingus.