Madonna 2. seisund
teos on raamitud
Eduard Wiiralti ofort-pehmelaki gravüür „Madonna“ koondab kunstniku 1920. aastate lõpu naiskujutiste võtmemotiivid: rõhutatud põsesarnad ja kulmukaared, kergelt nihkes siredad silmad ning õlgadele langev tihe loor. Nende sensuaalsete joonteni tõuseb õrn, kuppeljas halo, mille Wiiralt kraapis plaati ringjate roulette-vihkudega, et vihjata keskaja ikonograafiale, ent jätta nägu modernselt elavaks.
Nahk on modelleeritud tiheda punkt- ja kriimjoonevõrguga, mis paneb põsed kumama soojas sanguina-toonis; loori peened paraleeljooned voolavad nagu metallniit, luues läike, mis rõhutab figuuri väärika rahu kõrval ka teatavat filmiliku glamuuri varjundit. Kaela ümbritsev vallivormiline krae ja kerge mühin taustas süvendavad muljet, et pühalikkus ja maine ilu on Wiiraltile samaväärsed vastandid.
Originaaltõmmised trükkis kunstnik 1929. aastal tumedal või toonitud paberil, kasutades pruunikat ja mustjat tinti. Kui ta 1937. aastal plaadi uuesti pressi alla pani, valis ta valge papi ja napilt toonitud sanguina, mille terav kontrast toob joonekäsitluse kirkamalt esile; hilisemad kriitikud on pidanud just neid tõmmiseid graafiliselt kõige täpsemaks.
„Madonna“ võlub seega kahevahelolekuga: pühalik ikoon ja kerge kameeleonlik flirt ühes ainsas pilgus. See leht kätkeb Wiiralti oskust ühendada vana meistri täpsus ja 1930. aastate Art Deco peen elegants, jäädes üheks tema naiskujutiste sümboolseks tipuks.
