Natüürmort

Eduard Wiiralti puugravüür „Natüürmort“ on tema Pariisi‑aastate esimese hoo tummine visiitkaart. Rikkalikul laualiuval kohtuvad neli tummis­alt kõnelevat eset: pudel „Coureaux Frères“ rummi kui noore boheemlase julgustusjook, kolm Prantsuse postmarki kandva kirjaga ümbrik, mille kaudu kunstnik püüdis koduigatsust leevendada, ruutu emand Pallas‑kaardipakist – sõnamäng viitega Tartus jäänud Pallase kunstikoolile – ning pärlikeega neiu portreepildike, mis sümboliseerib Eestis ootavat kallimat. Nende taga virvendab orientaalne tekstiilimuster, mille Wiiralt lisas plaadile alles sõjajärgsel ümbergraveerimisel, andes lehele dekoratiivse sügavuse.

Varane, mustrita seisund jõudis juba 1927. aasta alguses Wiiralti debüütnäitusele Pariisi galeriis Au Sacre du Printemps ja pälvis kriitikute kiituse terava lõike ning lüürilise huumori eest. Sõja järel viimistletud teine seisund rõhutab esemete plastilisust: pudeli läikiv klaas, kiriude karedus ja fotopaberi matt pind on raiutud puusse mikroskoopilise joonekindlusega, mis kinnitab kunstniku varast virtuoossust selles tehnikas.

Humoorikas, kuid liigutav süžeekiht – noore väljamaalase „ellujäämiskomplekt“ koos väikeste sidemetega kodu ja armastatu poole – annab „Natüürmordile“ autobiograafilise tooni. Samas on see tehniliselt täiuslik näide 1920. aastate modernsest puugravüürist: Wiiralt ühendab kubistlikult killustatud lauasina ja pisidetailid traditsioonilise sügavoregraafiaga nii, et pilt mõjub korraga rahutult elavana ja täpselt organiseerituna.

Tiraaž jäi mõlemas seisundis väikeseks; varased värvilised tõmmised on hajunud peamiselt erakogudesse, must‑valgeid lehti ilmub oksjonil harva. Kõikidel variantidel jookseb vasakus servas vertikaalne signatuur „WIIRALT 1926“, mis kinnitab kunstnikule omast tava dateerida teos idee sünni järgi. Harulduse ja sisemise lüürilisuse tõttu peetakse „Natüürmortist“ algavat Wiiralti Pariisi‑perioodi üheks tema varase graafika võtme­teoseks.