Naine tiigripojaga

Eduard Wiiralti akvatinta-ofort „Naine tiigripojaga“ sündis Pariisis 1928. aastal, mil kunstnik tegeles järjest tihedamalt inimese ja kassi-/kiskjamotiivi kõrvutamisega (alates ofordist „Tütarlaps kassiga“, 1921, kuni monotüüpiaga „Vanamees kassiga“, 1930). Wiiralt nimetas lehte ise „Naiseks lõvikesega“ ning varased tõmmised kannavad tema pliiatsisignatuuri ja kuupäeva 1928; plaadile pressitud daatum „29“ viitab seejärel valminud, ent sisuliselt samale seisundile.

1958. aasta Eesti Kunstimuuseumi suurnäituse kataloogis kinnistus teose praegune pealkiri „Naine tiigripojaga“ ning see dateeriti üldjoontes 1928. aastasse (kataloog nr 337). Wiiralt ise pöördus plaadi juurde tagasi Pariisis 1948. aastal, korrigeeris seda kergelt ja trükkis väikese arvu uutest sanguiinitoonidest tõmmiseid, millel märgitud aastaarv on 1929. Seega liiguvad lehe seisundid kahe ajajoone vahel: 1928. aasta must-pruunid varased tõmmised ning 1948. aasta kergelt parandatud, soojades punakaspruunides toonides tõmmised.

Tehniliselt ühendab töö akvatinta sametise toonivahemiku ja ofordi täpse joone, pakkudes delikaatselt modelleeritud akti ning väikese tiigripoja karvastikku ühes sügavas, taustaks floristiilise motiiviga. Motiivis ei ole Wiiralti puhul tähtis pelk eksootika, vaid kassi-/kiskjafiguuri kaudu rõhutatud inimkarakter: kunstniku enda sõnul aitab loom „esile tõsta inimese varjatud jooni“.

Antud töö plaadi kohta on säilinud kirjed Wiiralti märkmikes ja korespondentsis. „Naine tiigripojaga“ jääb üheks lüliks kunstniku 1920.–30. aastate loomereas, kus ihade ja meeleolude peegelduseks kaasab ta inimesega võrdseks, ent temast erineva loomamaailma tegelase.