Lamav tiiger 1. seisund
teos on raamitud
Eduard Wiiralti pehmelaki-kuivnõela gravüür „Lamav tiiger“ valmis 1937. aastal Pariisis pärast korduvaid visiidke into Jardin des Plantes’i menaaži, kus kunstnik joonistas kaslasi loomaaedade trellide vahelt otse plokile. Sealt talletatud poos – käpad rahulikult risti ja pilk keskendunult vaataja poole – kehastab looma suveräänset jõudu, ent samas stoilist tasakaalu.
Wiiralt modelleerib tiigri sügavatesse karvakordadesse peitli jõulised, kuid vernis-mou’ pehmed kontuurid: burr’i vahelt helgivad siidised valgussähvatused, mis toovad esile nii lihaspinge kui vöödi mustrit. Tagaplaanile graveeritud õhulised kasevõrad ja rohupuhmad – tüüpilised kunstniku Prantsusmaal valminud loomasarjale – loovad looma ümber põhjamaiselt klaari valguse, tõstes esile tema hiilgavat karva nagu oleks see elav metall.
Kuigi leht valmis üksikuteks autori tõmmisteks 1937, sai see uuesti trükitud 1950. aastatel, mil Wiiralt müüs plaadi ja 200-lise tiraaži õigused Genfi kirjastusele La Guilde internationale de la gravure. Samas töödesse naasmise lainevees lõi ta 1951. aastal variatsiooni „Tiiger kassiga“, lisades hiiglase kõrvale väikese kodukassi ning süvendades kontrasti metsiku ja koduse vahel.
„Lamav tiiger“ kujunes kiiresti Wiiralti loomagravüüride ikooniks: teoses põimuvad täpne zooloogiline vaatlus ja peaaegu budistlik rahu, meenutades, et tõeline jõud ei vaja liikumist, et kohal olla. Wiiralti virtuoosne joonestus ning võime teha kuivnõela burrist voolata valgus muudavad selle lehe Eesti graafika ajaloo üheks kõige nõutumaks ja äratuntavamaks loomaportreeks.
