Kabaree

Eduard Wiiralti vaskgravüür „Kabaree“ valmis 1931. aasta suvel Strasbourg’is, kuhu kunstnik oli sõitnud oma sõbratari ja metseeni Nelly Stulzi kutsel. Sealne boheemlik atmosfäär ning linna kuulsad kunstnike maskiballid said tõukeks lehele, mis mõeldud paariliseks sama perioodi „Põrgu“ gravüürile. Wiiralt lõikas kujutise otse vaskplaati, kombineerides sügavat söövitust selge peitlijäljega; juba esimestel proovitrükkidel märgati, et Cabaret’ ähvardav rahutus ja tehniline virtuoossus viivad tema 1920. aastate groteskse kujundikeele kulminatsioonini.

Lehe ruum on täidetud ristuvate diagonaalide võrgustikuga, millele koondub tihe inimtüüpidest mosaiik: flapper’i-soenguga tantsijad, ilmekalt lõtvunud purjutajad, trompetistid, kes seisavad nagu garguulid oma pillide kohal, ning traagelniitidena lavatagust ruumi ühendavad torusid meenutavad kehad. Kirgede ja kurnatuse pinget tõstab motiiv selle alumises vasakus nurgas – suure laua äärde vajunud, sügavasse unne langenud Kristus –, mis vihjab pidutsemise ja vaimse nälja teravale kontrastile. Skandaalne detail kinnistab autori moraalse dialoogi hedonistliku „elu tantsu“ ja lunastust otsiva inimese vahel.

„Kabaree“ tõmbab vaataja lakkamatu liikumise keerisesse, kus figuuride väljakujundatud, ent moonutatud miimika – lodenud lõuad, kahetsust trotsivad silmad – muutub omamoodi inimloomuse läbilõikeks. Wiiralt laseb valgusel sähvatada mööda vasepeenikest joont, jättes varjud kriitiliselt tumedaks; nii sünnib maastik, mis on korraga pidu ja kadalipp. Ajas on antud töö olnud vägagi ihaldatud – selle tiraaž jäi väikeseks. „Kabaree“ kinnitab Wiiralti oskust muuta ühe öise tantsusaali sagin eksistentsiaalseks peegliks, kus rõõmu ja hukatuse vahepealne silmapilk kestab igavikuna.