Kaameli pea 2. seisund

Pärast kümmet aastat kinnistamist ateljeesahtlis tõi Eduard Wiiralt Maroko‐reisi säravaima portree kevadel 1950 taas päevavalgele. Genfi kirjastus La Guilde internationale de la gravure tellis kunstnikult loomasarja 200‐lise tiraažiga ning Wiiralt otsustas oma 1939. aasta pehmelaki‐plaadi ümber töödelda. Asetanud vaskplaadi survepressi alla, süvendas ta kuivnõelaga kaameli pilku, ninasõõrmete varje ja lauba kurrustikku; ka kaela karvases salas jäi nüüd varjutus tihedamaks. Nii tekkis segatehniline pehmelakk + ofort, milles algse vernis mou sametisus kohtub värskelt mahlaka nõelajoone teravusega.

Plaadi vasak alanurk säilitab esialgse Marrakechi kuupäeva “11 IX 1938”, mis oli Wiiralti tava – dateerida looming idee sündimise järgi. Kirjastuse direktor Pierre Cailler nimetas valmislehte „täiuslikuks sümbioosiks portree‐ ja loomagraafikast“. II seisundi tõmmised trükiti Genfis käsipressil ja jõudsid samal aastal Euroopas ning Ameerikas levinud Guilde’i abonentideni; mitme lehe tagaküljele lisati kirjastuse kuivtempel.

Visuaalselt eristab teist seisundit tugevam kontuur silma‑ ja mokapiirkonnas ning öine taust, mis lubab looma „kuninglikul“ profiilil veelgi jõulisemalt esile kerkida. Tänu kirjastuse märkimisväärsele tiraažile kohtab II seisundi lehti oksjonitel sagedamini kui haruldasi, umbes poolesaja eksemplarini jäänud 1939. aasta varast seisundit; samas hinnatakse just 1950. aasta versiooni kui Wiiralti loomaportreed, milles tehniline virtuoossus ja karakteritunnetus saavutavad kõige küpsema tasakaalu.