Eesti neiu

Eduard Wiiralti värviline akvatinta „Eesti neiu“ sündis 1942. aasta suvel, mil kunstnik tegi rida visandeid 22-aastasest Ada Sullingust ja valis neist üheks lõplikuks kompositsiooniks otsevaates portree. Pehmelakiga joonistatud siidine kontuur, sellele kihistatud kuivnõel ja kahe eraldi plaadiga trükitud akvatinta lõid pildi, mille igal tõmmisel põimuvad toonid veidi erinevalt; nii valmis 30. juulist 1942 kuni 13. jaanuarini 1943 lausa 205 tõmmist.

„Eesti neiu“ kujunes Wiiralti sõjaaegse loomingu kõige kirevamaks maamärgiks, sest portree tõstab ühe konkreetse talutüdruku elujõu rahvuslikuks sümboliks: see on vaikiv kinnitus, et põldude ja juurtega seotud inimene jääb püsima ka heitlikus maailmas. Suurim säilinud kogu – 26 värvivariatsiooni – asub Eesti Kunstimuuseumis, ent lehti leidub ka erakogudes, kust need on jõudnud näitustele „Wiiralt värvides“. Iga eksemplari iseloomustab unikaalne toonisegu, mistõttu samast teosest kasvab justkui terve spekter emotsioone alates mahedast nostalgiast kuni ergutava helguseni. Niimoodi tõestab Wiiralt, et graafikas võib värv olla mitte ainult dekoratiivne lisand, vaid ka vastupanu ja lootuse keel.