Eesti neiu
teos on raamitud
Eduard Wiiralti portree „Eesti neiu“ kujunes kaheks iseseisvaks seisundiks, mille lähteks olid kunstniku 1942. aasta suvel Tallinnas tehtud joonistused modell Ada Sullingust (Mai Levin).
Wiiralt graveeris pehmelaki tehnikas 1. seisundi plaadi ja alustas tõmmistega juba augustis 1942. Portree keskmes on rätikuga neiu, käed rinnal risti; kerge tooniväljade võrk jätab joonistusele iseloomuliku soojuse ja maheda koloriidi. Levin rõhutab, et selles peitub „natuke tõrjuv, iseteadlik ilme“, kuid Wiiralti sümpaatia modelli vastu on selgelt loetav.
Pärast Eestist lahkumist töötas Wiiralt plaati Viinis edasi, süvendades varje kuivnõelaga. Levin peab siiski 1942. aasta varasemat seisundit veenvamaks, sest uus tihe foon kärbib portree õhulisust.
„Eesti neiu“ kuulub Wiiralti sõja-aegsete parimate portreede hulka: pehmelakk säilitab skitsilise joonistuse vahetuse, kuivnõel lisab hilisemas seisundis monumentaalse sügavuse. Kahe versiooni võrdlus näitab, kuidas kunstnik kasutas erinevaid söövitusastmeid sama motiivi emotsionaalsete varjundite avamiseks.
