Claude
puuduvad
Eduard Wiiralti puugravüür „Claude“ valmis 1936. aasta algul Pariisis ning põhineb kümnetel visanditel, mille kunstnik tegi eelmisel sügisel fotograaf Roger Leroy kolmeaastasest pojast. Hõrk, kuid otsusekindel peitlijälg modelleerib heledalt langevate juukselokkide all pea ümara vormi – sellele vastanduvad sügavad silmaõõnsused, kus Wiiralt jätab trükivärvi meelega tihkeks, et rõhutada lapse suurt ja äsja maailma tajuma hakanud pilku. Kaela hõlmav valge krae sulandub puuploki siledate pindadega, luues kujutisse peene valgusrõnga, mis eraldab väikese poisi rahutust metropolikeerisest.
Wiiralt ei püüa siin levitada sentimenti, vaid jälgib, kuidas teadvus ärkab: ruletiga tõmmatud mahedad varjutused põskedel ja laubal vihjavad vereringele, samas kui puidukiudust välja tõstetud kõrged triibud juustes jätavad mulje tuules liikuvaist suletutest. Õrn graafiline pinge sünnibki kontrastist peaaegu skulpturaalse plastika ja lapse hingeelulise hapruse vahel – väikelapse üldistusena on „Claude“ üks intiimsemaid hetki Wiiralti loomingus.
Pärast sõda, umbes 1948–49, võttis kunstnik ploki uuesti ette: ta süvendas silmade varje, pehmendas juuksekontuuri ja katsetas käsitsi toonitud tõmmiseid, mis annavad paberile pärlmutrilaadse kuma. Sellest hoolimata püsib teose põhisüü: lummav tasakaal uudishimu ja kaitsetuse vahel, mis kinnitab, et isegi suurmeistri käes võib puugravüüri range must-valge keel mõjuda lapsepõlve kõige õrnema sosinana.
