Bajadeerid

Eduard Wiiralti 1930. aasta pehmelaki- ja akvatintagravüür „Bajadeerid“ kuulub tema Pariisi-perioodi silmapaistvaimate aktide hulka. Teos kujutab kahte rütmilise käeliigutusega tantsijat, kelle pärlikeed ja läbipaistev loor loovad sensuaalse motiivi; taustal vilksatab suurlinn – pilvelõhkuja, laternad ja mööduv auto –, mis viitab 1920.–30. aastate kabaree- ja tänavaelule.

Naiste „bajadeerideks“ nimetamine pole juhuslik. India templitantsijatest inspireeritud mõiste jõudis Euroopa popkultuuri Emmerich Kálmáni ülipopulaarse operetiga Die Bajadere (Viin, 1921), mis levis kiiresti suurlinnade lavadele ja kujundas eksootilise, pisut ohtliku tantsijanna kuvandi. Wiiralt sidus selle kujundi Pariisi ööelu tegelikkusega, kus prostitutsioon ja varietee pakkusid sõdadevahelisel ajal ellujäämisvõimalust paljudele naistele – teema, mis kordub tema loomingus alates Dresdeni aastatest (1922–23) ja võimendub Pariisi töödes.

Tehniliselt kasutab kunstnik pehmelaki (vernis mou) krõbedat joonistuslikkust ja akvatinta sametist tooni, saavutades mati, peaaegu tekstiilse pinna, mis rõhutab keha plastikat ja riideõhukest läiget. See graatsiline, ent grotesksuseni sensuaalne naiskujutis osutab Wiiralti huvile ühendada klassikaline graafikavõte modernse linna psühholoogiaga.

„Bajadeerid“ seob nii Ida-eksotismi kui ka Lääne pealinna ööelu, tõstes esile Wiiralti oskuse kommenteerida oma aega elegantse graafika kaudu: linnakuma kumab üle tantsijate, ent pildi tõeline kese on naise keha kui majandusliku ja kultuurilise iha sümbol.