Aktid maastikus

Eduard Wiiralti pehmelakk-ofort „Aktid maastikus“ ühendab kunstniku kaks 1930. aastate keskpaiga põhihuvi – akadeemiliselt täpse akti ja lüürilise looduskeskkonna.

Antud teose kompositsioon sündis Grande Chaumière’i aktikrokiide ja Bretagne’i pargipuude visandite ühitamisel; just pehmelakk võimaldas Wiiraltil sulatada inimvormid ja puutüvede kontuurid ühtseks, õhuliseks tervikuks. Kunstniku 1933. aasta paiku muutunud ideaal – „igatsus harmoonia poole, mida ta otsib loodusest ja looduslähedasest inimesest“ – on lehes selgesti tajutav. Varasema kabaree- ja linnamotiivi kohale astub rahulik maastik ning rõhutatav erootika taandub pigem tasakaalukaks kehailu kujutamiseks.

Teos pälvis kohe tähelepanu: 1934. aasta Pariisi Sügissalongis reprodutseeris selle ajaleht Montparnasse Quartier Latin, nimetades lehte „väljendusrikkaks ja peenekoeliseks ideaalvisiooniks“. Sama aasta lõpus ostsid salongikülastajad tiraažist mitu tõmmist.

„Aktid maastikus“ tähistab seega Wiiralti teed ekspressiivsest groteskist klassikalise selguse ja loodusläheduse poole. Pehmelakk näitab tema tehnilist virtuoossust; figuuride rahulik kooskõla maastikuga peegeldab aga Wiiralti esteetilist pööret, mis jäi määravaks kunstniku küpsemale Pariisi-perioodile.