Absindijoojad

Eduard Wiiralti puugravüür „Absindijoojad“ valmis 1933. aasta kevadsuvel Pariisis – hetkel, mil kunstnik pöördus pärast pikki katsetusi metalli ja litoga tagasi puuploki juurde ning pani punkti oma „tormi ja tungi“ aastatele.

Pildil kummarduvad kaks „kahestunud silmateradega“ boheemi hõõguva absindi kohale: pudenenud näojooned, õõnsaks joonistatud pilgud ja kõrrega klaasist tõmmatav jook loovad nägemusliku maailma, kuhu argimuredest põgeneda. Groteskne intiimsus on viimistletud kristallselge joonekäsitlusega; iga peitli lõige tõmbab välja nii paksu tubakasuitsu kui varjatud unistused.

Sama ploki tagaküljele graveeris Wiiralt samal aastal „Neegri pea“ – vastandliku motiivi, mis viitas tema soovile pöörduda tsivilisatsiooni varjupoolelt „primitiivse“, rikkumata natuurini. Nii sündis ühestainsast klotsist kontseptuaalne paar: ühelt poolt dekadentlik ööbaar, teiselt poolt ürgne rahu.

Kunstnik kandis klotsi kaasas ka sõjakeerises; tõmmiseid tehti 1930. aastate lõpul Eestis ning hiljem Viinis ja Stockholmis, kuid tõelise uue elu sai leht Pariisi tagasitulekuga. 1947. aasta märtsist alates katsetas Wiiralt värvitrükki, valtsides sama graveeringu üle eri toonides tindiga – värvigraafika oli toonane moesuund ning kunstnikule pakkus see võimalust painutada puugravüüri ranget must-valget esteetikat. Kokku on teada vähemalt 15 värvilist proovitõmmist, millest igaüks on unikaalse koloriidiga; kõige hilisemad dateeruvad 1951. aastasse.

„Absindijoojate“ brutaalne luule on aja jooksul saanud Wiiralti loomingu ikooniks: see on korraga hoiatuslugu linnaalge liialdustest ja filigraanselt välja mõõdetud meisterlikkuse demonstratsioon. Lehe jõuline atmosfäär, mis ühendab elurõõmu hämaruse ja tehnilise virtuoossuse kargest täpsusest kantud detailidega, köidab vaatajat tänini – sama paratamatult, nagu rohekas absint köitis Pariisi boheemlasi.