Neegri pea
puuduvad
Eduard Wiiralti puugravüür „Neegri pea“ valmis 1933. aasta kevadsuvel Pariisis, kui kunstnik pöördus pärast aastatepikkust katsetamist metalli ja litograafiaga taas puuploki jõulise selguse juurde. Modelliks oli Montparnasse’i kohviku La Coupole džässmuusik Abraham, kelle väärikas profiil köitis Wiiralti oma plastilise ilu ja vaoshoitud melanhooliaga. Õhuliste, ent jõuliste lõigetega modelleerib kunstnik pronksja naha ning kõrge lauba, jättes pilgu teadlikult sissepoole pöörduks – otsekui vaikne vastukaal sama ploki tagaküljele graveeritud hedonistlikele „Absindijoojatele”.
Peene peitlijälje ja rabavalt sügavate varjude dialoogis tekib skulpturaalne efekt, mis kätkeb korraga eksootikat ja rahu; kriitikud pidasid seda lehte 1930. aastate „uue“ Wiiralti avalöögiks, milles ta ihkas näidata inimest nii seest- kui välispidiselt kaunina. Samal aastal sündisid samast motiivist värviline joonistus „Mulati pea“ (Eesti Kunstimuuseum) ja kuivnõelaseeria „Neegripead“, mis süvendasid karakteri psühholoogilist amplituudi. Puugravüüri esitati kohe Marseille’, Varssavi ja Krakovi rahvusvahelistele näitustele ning väike tiraaž – sageli roosaka või helepruuni tooniga paberil – tõstis lehe harulduseks. „Neegri pea“ seob endas Wiiralti tehnilise virtuoossuse ja 1930. aastate otsingu inimese väärikuse järele, tõestades, et rahu võib sündida ka boheemliku Pariisi kärast.
