Istuv daam

Eduard Wiiralti metsotinto „Istuv daam“ valmis vahetult pärast kunstniku naasmist Pariisist Eestisse 1939. aasta sügisel. Mezzotinto idee oli tal tekkinud juba Pariisis, ent tehnika nõudis aega: enne kujutise graveerimist tuli vaskplaat pikka aega ühtlaselt karestada, mis on metsotinto kõige töömahukam etapp. Esimesena võttis Wiiralt ette lehe „Noor araablane“; järgmine, märksa ambitsioonikam ülesanne oli „Istuv daam“.

Modelliks oli preili Talli, kes poseeris Wiiraltile samal aastal ka kuivnõelgravüüris „Tütarlaps kirjus sallis“. Kui kuivnõelal sünnib tagasihoidlik ja malbe portree, siis metsotintos näitab kunstnik, kui erinevalt saab sama isikut tõlgendada: daami sirge selg, ülbe silmavaade ja elegantselt lohkvad kudumlained loovad pildi jõukast seltskonnadaamist. Wiiralt kasutas 18. sajandi inglise mezzotinto-meistrite eeskujul astmeliselt sügavaks lihvitud valguslaike ja peeni pooltoone, et anda nahale, satiinile, karusnahale ja toolisametile eristuv, peaaegu taktiilne kvaliteet.

„Istuv daam“ on üks vähestest Wiiralti metsotintodest ja tõestab tema tehnilist virtuoossust selles raskes sügavtrükimenetuses. Leht avab kunstniku huvi portreekunsti psühholoogilise amplituudi vastu: sama modell võib olla ühel gravüüril tagasihoidlik tüdruk, teisel aga rafineeritud, pisut üleolev seltskonnalõvi.