Berberi tüdruk kaameliga

Eduard Wiiralti pehmelakk „Berberi tüdruk kaameliga“ sündis mälukillust, mille kunstnik kaasa tõi oma ligi pooleaastaselt Maroko-reisilt 1938–1939. Esimesed pliiatsijoonistused, kus kohtuvad berberi rahvariides tüdruk ja tema karavani väärikas kaaslane, valmisid rännuteel; kodumaal töödeldes tõstis Wiiralt motiivi vaskplaadile ja hakkas seda 1940. aasta sügisel pehmelaki tehnikas söövitama. Pehmelakk lubas tal jätta plaadile peaaegu pliiatsliku puudutuse: kaameli sametised karvad, tüdruku lintidega rätik ja taamal ähmane kõrbe-horisont sulanduvad pinnaks, kus selgete joonte ja pulbitsevate pooltoonide vaheldus loob ühtaegu õhulise ja kindla vormi. Algul kavatses kunstnik anda lehele kaks sooja pruunikas-punakat värvitooni, ent polükroomse proovitrüki ebamäärane tasakaal ei rahuldanud teda, mistõttu enamik lõplikest tõmmistest on ühes varjundirikkas pruun-mustjas skaalas.

Esimesed ligi 150 tõmmist trükkis Wiiralt 1941. aasta alguses Tallinnas, enne kui sõjaaegne pagemine ta Viini, Stockholmi ja hiljem Pariisi viis; igas uues töökohas sündis plaadist mõni täiendav, väikse tonaalse eripäraga leht, kinnitades teose rahvusvahelist kõlapinda. Eestlaste seas kujunes „Berberi tüdruk kaameliga“ kiiresti üheks armastatuimaks Wiiralti kodumaal valminud gravüüriks: motiivi selgus, poeetiline meeleolu ja meisterlik joonistuslik kvaliteet pakuvad vaatajale nii eksootilist võlu kui ka universaalset, koloniaalset üleolekut vältivat inim-looduse dialoogi. Tüdruku aukartlik pilk, mis peegeldub kaameli suures tumedas silmas, avab vaatajale hetke, kus kõrbe-avarus, loom ja inimene moodustavad harmoonilise terviku – ning Wiiralti virtuoosne trükikosmos jäädvustab selle vaikuse ajatut soojust kiirgava graafilise poeemi kujul.