Virve 2. seisund

Eduard Wiiralti kuivnõel-gravüür „Virve” sündis 1943. aasta suve lõpus, kui kunstnik rändas Viljandimaa Vana-Võidu kandis – paigas, kus sirgus legendaarne Wiiralti tamm. Just sealsamas Tamme talus jäi meistrile silma üheksa­aastane sõjapõgenik Virve Orr (hiljem Heinlaid).

Põlluservalt kumavad rukkihakid, raskeks kogunevad pilved ja tütarlapse ülespoole suunatud pilk loovad pildi, milles lapsepõlve haprus põimub sõja­aja ärevusega. Wiiralti sulepeenikesed, ent jõulised kuivnõelajooned modelleerivad Virve näole korraga nii kartuse kui lootuse – seeläbi tõuseb üks väikese maa tüdruk suure sõjaperioodi kohalikuks sümboliks.

Teose saatus kõneleb aga ka kunstniku enda rahutusest. 1951. aasta mais töötas Wiiralt plaadi ümber: ta lihvis pildilt ära rukkihakid ning eemaldas Virve pluusilt ovaalse rahvusliku sõle. Selle vaoshoitud, ent selge žestiga andis ta mõista, et „pole maad, pole rahvast” – viide Eesti iseseisvuse kaotusele ja pagulaseks jäänud rahva identiteedikriisile.

Esimese ja teise seisundi vahel avanevad Eesti 20. sajandi saatuse tõusud-mõõnad: ühest küljest kodumaa mullal sirgunud tüdruk, teisalt hilisem sümboolne tühjus. Pole ime, et just antud teosest sai emigratsioonis elavate eestlaste seas kõige armastatum Wiiralti teos – kannab see ju korraga mälu, kaotust ja painavat lootust.

Wiiralti filigraanne kuivnõelaviis – sügavad burr’id, eredad valgussähvatused ja sametine varjutus – annab Virvele skulpturaalse selguse, samal ajal kui pildi õhustik jääb habrastest vaskjoontest hoolimata lummavalt õhuliseks. „Virve” ei ole pelgalt portree, vaid tulevikku vaatav pilguheit, milles kumab terve rahva visa igatsus valguse ning kodu järele.