Tütarlaps kirju salliga

Eduard Wiiralti kuivnõelgravüür „Tütarlaps kirju salliga“ valmis 1939. aasta hilissügisel, kohe pärast seda, kui kunstnik oli neljateistkümnele Pariisi-aastale järgnenult kodumaale naasnud. Wiiralt otsis Eestiga uuesti kontakti inimeste kaudu, kelle olekus ja riietuses peegeldus tema silmis kohalik iseloom — nende hulka kuulus ka preili Tall. Ta poseeris kahe järgneva, täiesti erineva portree tarvis; esimene neist on just see kuivnõel, mille lüüriline meeleolu seisab teadlikus vastuolus tema hilisema, üleoleva hõnguga metsotinto „Istuv daam“.

„Tütarlaps kirju salliga“ kujutab modelli istumas korrektses, veidi tagasihoidlikus poosis. Wiiralti peen kuivnõel viimistleb iga joone nii, et neiu lihtne kleit, rätsetöö täpne lõige ja türgimustriline, heegeldatud sall mõjuvad sama ehtsalt kui istungisaali õrn valgus. Sallist saab lehe ornamentaalne kese: elegantsed silmused ja mustrit täitvad mikroskoopilised täpid näitavad kunstniku virtuooslikkust nõtkete, kuid sügavate kriipsude käsitlemisel. Tüdruku näoilme on edevuseta — sõbralikult viisakas, silmis kerge uudishimu, mis teeb portree soojaks ja vahetuks.

Taust jääb tajutavalt neutraalseks, rõhutades figuuri isiklikku ruumi. Just siin vastandub Wiiralt implicit­selt oma kunagisele õpetajale Ado Vabbele, kes pidas portreed pelgalt „käsitööks“: Wiiralt tõestab, et üksnes vähestest joonistest, toonivaheduse häälest ja modelli pehmest olekust võib sündida psühholoogiliselt veenev kunstiteos. Dramaatilisi rõhuasetusi vältiv lahendus paneb vaatajat märkama karakteri argist graatsiat — toonitades, kui erinevaid varjundeid suudab portreekunst ühe ja sama inimese puhul esile kutsuda.

„Tütarlaps kirju salliga“ jäi oma rahulikult heatahtliku atmosfääriga üheks Wiiralti hinnatuimaks kodumaisele tagasitulekule järgnenud tööks. Koos hilisema „Istuva daamiga“ moodustab see elava näite kunstniku oskusest tunnetada ja kujutada isiksuse eri tahke — tõestades, et portree on tema käes mitte pelk dokument, vaid nüansirikas kunstivorm.