Lapsed

Eduard Wiiralti linoolsügavtrükk „Lapsed“ sündis Pariisis Claude Leroy’st tehtud kriidivisandite põhjal. Claude – agentuuri France‑Presse fotograafi Gaston Leroy väike poeg – oli Wiiralti lemmikmodell aastail 1935–36 ning sama lapse nägu kohtab ka varasemates lehtedes „Claude“, „Puulõike sünd“ ja väikeses vaselõikes „Lapse pea“.

Linoolsügavtrüki puhul kraabitakse joon linoleumplaadi sügavusse ja trükitakse intaglio‑meetodil; Wiiralt oli seda võtet õppinud juba Pallases (1920–1921) ja pöördus selle juurde taas 1937. aastal. Plaadile lõikas ta kaks diagonaalselt ritta asetuvat beebipead: ülemine laps tukub poolavatud pilgul, alumine naeratab otse vaatajale. Peeneks punktistatud taust loob pehme valgusloori, mis rõhutab pisikesi juuksesalke, ripsmeid ja sõrmevolte.

Töö tiraaž oli väike ning kunstnik kandis sama plaati kaasas ka sõjakeerises Eestis, Viinis ja Rootsis, tõmmates üksikuid lehti igas peatuspaigas.

Mai Levin rõhutab, et kõigis Claude’i‑põhistes lehtedes köidab „väikelapseliku armsuse suurepärane kunstiline takt“; „Lapsed“ on neist kõige kammerlikum. Lihtne kompositsioon, mahlakas, kuid peen kuivjoon ning õhuline tonaalsus annavad pildile kirkuse, mis eristub Wiiralti sama perioodi teatraalsematest kabaree‑ ja loomalehtedest. Tänu sellele on „Lapsed“ hinnatud nii harulduse kui ka emotsionaalse soojuse tõttu Wiiralti küpses graafikapärandis.