Gisele’i portree

Eduard Wiiralti kuivnõelportree „Väike Gisèle“ (La petite Gisèle, 1946) sündis Stockholmis pärast seda, kui kunstnik oli 1945. aasta kevadel Rootsi põgenenud. Modelliks oli France Presse’i Rootsi esindaja tütar Gisèle Hervieu, kelle väike, pruntispõskne nägu ja tumedad palmikud sümboliseerisid Wiiralti enda sõnul rahulikku, pommitamistest puutumata Rootsi argipäeva.

Esimesed proovitrükid sündisid 3. mail; kuni Stockholmist lahkumiseni 30. septembril 1946 tõmbas kunstnik kokku 47 tõmmist, millest osa märgistas „Epreuve d’artiste“ (kunstniku tõmmis).

„Väike Gisèle“ esindab Wiiralti Rootsi-perioodi kaht uut graafilist lehte – teine on sama aasta septembris valminud „Lapi maastik“. Nende portreel on modell kujutatud otsevaates: suured mõtlikud silmad ja kerge pearaputus on variatsioon kunstnikku alates 1929. aastast paelunud „suuresilmse madonna“ tüübist. Taust on tumedalt viirutatud, nii et lapse hele kleit ja näojooned tõusevad pehme valguse käes esile, luues õhku rippuva vaikuse.

Teost hinnati juba Wiiralti eluajal; Sixten Strömbäcki foto­reportaaž 1946. aasta augustinumbris „Svenska Dagbladet“ nimetas gravüüri „idüllilise Stockholmi suve sümboliks“. Wiiralti silmis sümboliseeris see väikese tüdruku portree nii sõjajärgselt habrast rahutunnet kui ka kunstniku igatsust süütu ilu järele – dialoogi, millest sündis üks tema köitvamaid hilisemaid kuivnõelatöid.