Natüürmort

„Natüürmort“ on valminud 1950. aastal pehme manér‑noire’i ehk metsotinto tehnikas. Wiiralt keskendab kompositsiooni laiale lillevaasile, mille kõrval on viinamarjad, datlid, viigimarjad, kõrvits, granaatõun, banaanikobar ja filigraanselt varjundatud veinipokaal.

Pariisi kirjastuse La Tradition juht Paul Durupt palus Wiiraltil valmistada metsotinto‑näidise käsiraamatu La gravure sur cuivre et l’impression en taille‑douce (1951) jaoks. Väljaanne trükiti 1 100 nummerdatud eksemplaris; n‑rid 8 – 307 said lisamapi, kuhu köideti iga sügavtrükitehnika proovileht koos selle teise seisundi tõmmisega. Mai Levin rõhutab, et Wiiralt võttis tellimust äärmise tõsidusega ning säilinud on rohkesti kavandeid ja proovitrükke.

Antud töö plaat on teada vähemalt kolmes seisundis:

I seisund – puhas natüürmort ilma vinjetita (trükiti portfoolios).

II seisund – sama kujutis, millele on lisatud käega remark; selle graveerimisel kasutas kunstnik Ada Sullingu kätt ühest 1942. aasta joonistusest.

III seisund – vinjett on eemaldatud; just see tõmmis köideti raamatusse.

17. novembril 1950 tõmbas Wiiralt esimesed proovilehed juba terastatud plaadilt; ta oli hakanud plaate terastama 1948. aastast, et need taluksid suuretiraažilist trükki. Niisugune töötlus tagas, et ka pärast sadade tõmmiste valmistamist säilis metsotinto sametine toon. Mai Levin seostab tellimuse tausta Wiiralti varasema metsotinto‑meistritööga „Monika“ (1942), mille lillevaasi peenus oli Prantsuse kriitikute seas palju kõneainet ning veenis Durupti just Wiiralti tehnikat esindama.

„Natüürmort“ tähistab Wiiralti hilise perioodi virtuoosset graafikat, kus kunstnik ühendab klassikalise vaikelu motiivid modernistliku tonaalsuse ja peene mustvalge helistikuga. Tellimus prantsuse bibliofiilsele käsiraamatule kinnitas tema rahvusvahelist renomeed ja tõi Eesti graafikakunsti nimekaimale täiendavat tunnustust nii Pariisis kui ka laiemas sügavtrükkarite ringkonnas.