Kolm naist

Eduard Wiiralti väike, ent intensiivne pehmelakkgravüür „Kolm naist“ kehastab kunstniku 1930. aastate algusest süvenenud huvi selle tehnika joonistusliku vabaduse ja maalilise faktuuri vastu. Pehme laki all pressitud lõime­muster katab kogu pildi nagu õrn jutest loor, hajutades valguse ja varju vaheldamise sametiseks teraliseks toonikõlaks, mis meenutab söepastelli või tušipintsli laike. Kompaktne vertikaalne kompositsioon toob lähivaates kokku kolm poolfiguuri: esiplaanil istuv noor alasti naine kallutab pead tagasihoidliku naeratusega, üks käsi hellalt rinnal, teine põlvel; tema taha paigutatud tütarlapse tumedapruun varjuline nägu piilub veidi kõrvalt, lisades grupile kerge iroonia varjundi; parempoolses servas püstiseisva, pikkade juustega naise õlg ulatub raamist välja ning kaela kaunistav keena medaljon rõhutab kompositsiooni rütmilist kaarejoont. Kuigi figuurid on intiimselt lähestikku, ei teki stseenis erootilist pinget, vaid omamoodi heatujuline, peaaegu renessansliku madonna-motiivi paroodia, mida ilmestab Wiiralti kerge muie joone sees.

Teos esines esmakordselt 1936. aasta isikunäituse kataloogis pealkirja „Kolm naist“ all ning leidis hiljem, 1958. aasta retrospektiivkataloogi kaudu, praeguse tuntud nimetuse. Mai Levini sõnul osutus see väike gravüür publikule meelepärasemaks kui samal aastal valminud suurem lakiofort „Aktid“ („Naised“) – ilmselt just tänu oma lähivaatelisele intiimsusele ja tehnika virtuooslikule demonstratsioonile. „Kolm naist“ on hea näide, kuidas Wiiralt kasutas pehmelakki mitte ainult joonistusliku vabaduse saavutamiseks, vaid ka pildi pinna elavdamiseks, sulatades figuurid ja nende ümber ruumi ühtsesse, peaaegu tekstiilse olemusega poeetilisse pinnasse.