Diktaator II

Eduard Wiiralti väike kuivnõel „Diktaator II“ valmis Pariisis 1949. aastal ning kuulub viieteistkümnest lehekesest koosnevasse sarja, mille kunstnik alustas 1948. aasta aprillis kirjastaja Pierre Flajoulot’ tellimusel. Flajoulot lootsid Wiiralti gravüüre kasutada Erasmuse „Narruse kiituse“ illustreerimiseks, kuid Wiiralt arvas algul, et need saadetakse trükki koos luuletustega; kui arusaamatus ilmnes, katkestas ta lepingu, ent jätkas sarja isikliku loomingulise programmina. Mai Levin rõhutab, et 1948. aastal jõudis valmida üksteist ning 1949. aastal veel neli lehte, mis mõtestavad sümboolselt möödunud sõja rusuvat mõju, masside manipuleeritavust ja kunsti missiooni. „Diktaatori“ keskmes on kiivriga tänapäevane militarist, kelle kisendav suu ja hõbemedaliga tõusnud rind teevad temast kõnekalt agressiivse „valeprohveti“; tema ees lamavad tummadena kolm sõduripead, tagaplaanil kihab eriilmeliste nägude rahvahulk ning nende kohale libiseb risti lõikuv varjujoon, mis meenutab pommilennuki tiiba. Võrreldes varem loodud litograafiaga „Jutlustaja“ (1932), mis hoiatas abstraktsete valeprohvetite eest, toob „Diktaator“ hoiatuse otseselt 20. sajandi militarismi ja massi psühholoogia konteksti, muutes temast ühe Wiiralti hilise Pariisi‑perioodi kõige teravama sotsiaalkriitilise lehe ja kogu sarja programmilise võtmeteose. Antud sarja tiraaž ei ületanud paari­kümmet eksemplari.