Lapi maastik
puuduvad
Eduard Wiiralti kuivnõelgravüür „Lapi maastik (Vaisaluokta)“ valmis Stockholmis 20.–21. septembril 1946 – kuupäev on pliiatsiga märgitud paljudele tõmmistele, samuti plaadi ülaserva. Eelneva augusti veetis kunstnik koos sõbra Eduard Olega Põhja-Rootsi Lapimaal, kus ta visandas Akka mäge ja järve ning portreteeris kohalikke – emalikku saami naist, väikest tüdrukut ja kitse. Tagasi Stockholmis koondas Wiiralt need motiivid ühele vaseplaadile, graveerides terava kuivnõelaga nii karust mäemassiivi, peegelsiledat vett kui ka varruka narmaste mikrostruktuuri.
Kompositsioonis istuvad tumesilmsed saami naine ja tüdruk vaiksel järverannal; nende kõrval piilub kitsepea ja servas kerkib kõhn kask. Taustal tõuseb lumelaikude ja pilvetupsudega Akka massiiv. Inimeste rahulik väärikus ja looma kodusus ühinevad põhjamaiselt karge maastikuga, mistõttu leht „kõneleb poeetiliselt põhjamaise inimese ja looduse ühtsusest“, nagu on rõhutanud Wiiralti uurija Mai Levin.
„Lapi maastik“ on kunstniku olulisemaid maastikukompositsioone – kõrvuti „Viljandi maastikuga“ (1943) –, ent erinevalt tollest sisaldab see ka portreeelemente. Teos jäi Wiiralti sümboolseks hüvastijätuks Rootsiga: juba 30. septembril 1946 sõitis ta edasi Pariisi, võttes kaasa Lapimaa valguse ja inimlikkuse, mida see gravüür tänaseni säilitab.
