Burgundia

1947
ofort
kujutise mõõt 32.2 x 39.6 cm
teosel, ees all paremal: E. Wiiralt; teosel, ees all vasakul: Civry sur Serein Septembre 1947; ees, all paremal tindiga: Eduard Wiiralt; ees, all vasakul tindiga: Eau forte 1947 3/75; pöördel, all vasakul pliiatsiga: 24 I 1949; pöördel, all vasakul servas pliiatsiga: Fin 2

puuduvad

Eduard Wiiralti ofort „Burgundia maastik“ (esialgse pealkirjaga Maastik hobustega) sündis 1947. aasta hilissuvel Burgundias, Civry-sur-Serein’is, kus kunstnik peatus koos sõbra Udo Einsildi abikaasa Berthe Sourdilloni majas. Põuane suvi, mis piirkonnas tõi kaasa veepuuduse ja paljude tööhobuste hukkumise, jättis Wiiraltile kustumatu mulje; tema visandiplokke täitsid joonistused janusse jäänud loomadest. Mai Levin märgib, et just see olukord – kuivuse vine ja hobuste haprus – sai lehe poeetiliseks lähtepunktiks.

Kompositsiooni keskmes kõrguv surematu põlispuu ja madalas vees janu kustutavad hobused loovad vaikse, ent pingestatud kontrasti: peenekoelise söövituse õrnad viirjooned tekitavad atmosfääri, mis meenutab kuumaõhu virvendust — just seda Mai Levin nimetab „põuavine illusiooniks“. Erinevalt Wiiralti varasest linnamelust ja kabaree-motii­videst on siin rõhk loodusel ning selle mõjul inimese (ja looma) saatusele; teos paljastab kunstniku hilisema loomeperioodi humanistliku tundlikkuse. 30. septembril 1947 lahkus Wiiralt Burgundiast Pariisi, jättes oma prantsuse aastaile selle karge, kuid kaastundliku maastiku mälestusmärgiks.