Naised rannal

Eduard Wiiralti pehmelakkgravüür „Naised rannal“ sündis värvilisest ettevalmistavast joonisest, mis kuulub Eesti Kunstimuuseumi kogusse ja kordab suuresti samal aastal Académie de la Grande Chaumière’is tehtud aktikroküüde kompositsiooni. Pehmelaki abil kandis Wiiralt krokiijoonte vahetu tundlikkuse plaadile, mis sulatab lamavad kehad ja liivaluidete pehme valguse ühtseks, vaikselt helendavaks pinnaks.

Lehe kerge, klassikaliselt üldistav kontuur peegeldab 1934. a märts-aprillis Pariisi Jacques Seligmanni galeriis nähtud Jean Auguste Dominique Ingres’i ja tema õpilaste portreerajoonistuste mõju. Just sel kevadel hakkas Wiiralt oma aktides varasemast grotesksest erootikast loobuma, otsides harmooniat ja natuurilähedast ilu – suurlinna kabaree motiiv taandub, pildile astub rand kui rahu­lik, idealiseeritud loodusruum. Sama pööre väljendub ka teoses „Aktid maastikus“, mille algne pealkiri oli „Maastik naisfiguuridega“.

„Naised rannal“ äratas publiku tähelepanu juba Pariisi 1934. aasta Sügissalongis; tiraaž oli väike, kuid lehte reprodutseeriti näitusearuannetes ning see jõudis kiiresti kollektsionääride kätte. Leht seisab Wiiralti loomingus pöördepunktina: see demonstreerib, kuidas tehniline virtuoossus ja Ingres’i eeskujust kantud selge joonistus­ideaal aitasid kunstnikul kujundada uue, tasakaalukalt positiivse esteetika, kus inimese ja looduse ühtsus asendab varasema linnaelu kärsitut sensuaalsust.