Arkeia

Eduard Wiiralti kuivnõelgravüür „Arkeia“ sündis kunstniku Marrakechi-perioodil 1938. aasta varasügisel. Septembris ja oktoobri algul kutsus üks kohalik vahendaja Wiiralti ateljeesse korduvalt sama, kauni, araabia neiu, kelle poseerimise eest tuli mõlemale tasu maksta. Nende intensiivsete joonistamissessioonide jooksul sündis hulk portreid ja aktiuuringuid; 10. oktoobri datatsiooniga leht on kompositsioonilt juba gravüüriga väga sarnane.

Kui motiiv oli küps, graveeris Wiiralt klassikalises kuivnõelatehnikas plaadi, millele andis nime „Arkeia“. Valmisplaat saadeti koos ofordiga „Marrakechi linnamüür“ Pariisi meistritrükkali J. Taneuri juurde, kes tõmbas esimesed tõmmised, et need kohe edasi viia 1938. aasta Salon d’Automne’i ehk Pariisi Sügissalongi.

Peen kriipsuvõrgustik, paberile hõnguvalt jääv metalltolm ja modellist kiirgav rahulik väärikus teevad „Arkeiast“ ühe Wiiralti poeetilisema aktigravüüri. Teos väljendab kunstniku tollast ideaalpilti loomulikust ilust – looduslapselikust enesekindlusest, mis seisab väljaspool Lääne akadeemiliste aktide kohmetist poosikontrolli. Nii jõuab Marrakechi päikeses sündinud motiiv Pariisi näitusesaalide valgusesse, kinnitades Wiiralti veendumust, et kunstis kohtuvad eri kultuurid ja esteetilised tõekspidamised ühtses graafilises keeles.