Lamav akt rakursis

Eduard Wiiralti kuivnõelgravüür „Lamav akt rakursis“ märgib esimese tööna kunstniku teise Pariisi perioodi algust. Mai Levini uurimuse järgi jõudis ta 12. oktoobril 1946 Rootsi pagulusest Pariisi ja töötas selle lehe kallal poola maalikunstniku Kazimierz Kwiatkowsky ateljees, jätkates juba 1930. aastatel armastatud „etüüdliku“ – pisut lõpetamata – lahenduse võtet.

Kompositsiooni vaates on modell kujutatud altvaates diagonaalselt üle pildi ulatuval voodil, käsi kukla taga; krokiilikud taustajooned ja üksikud kriimud jätavad teadlikult tööprotsessi jälje.

Levini sõnul köidab lehe juures „valgus-varju meisterlik käsitlus ja kuivnõela mahlakas joon“ – metalli lõhestav nõel annab nahale siidise pooltooni, samal ajal kui visandlikud kontuurid jätavad figuraalsele plaanile spontaansuse. Kuigi osasid töid trükkis Wiiralt suurtes kogustes, siis antud töö puhul jäi teadaolev tiraaž aga väikeseks.

„Lamav akt rakursis“ seob Wiiralti hilise graafika kaks joont: tehniliselt virtuoosse kuivnõela ja teadlikult avatud, s.o pooleldi „krokii“ esteetika, mis laseb vaatajal tajuda nii kunstniku kätt kui ka modelli kehalist raskust – hetk, mil tööoskuse enesekindlus lubab jätta osa protsessist nähtavale.