Põrgu

Eduard Wiiralti ofort-vasegravüür „Põrgu“ valmis Pariisis aastail 1930–1932, mil majanduskriis ja poliitiline ärevus lõid viljaka pinnase eksistentsiaalseteks visioonideks. Kunstniku jõuline ja erakordselt peen joonekäsitlus, mis meenutab vana­meistreid, ühendub siin 20. sajandi närvilise kujundikeelega, et luua allegooria ühiskonna enese­loomingulisest põrgust.

Teose keskmes seisab alasti naisfiguur – otsekui habras süütuse koondkuju –, keda piiravad himurad ja väänatud meestepead. Nurgast sähvatab plahvatav kroon, ligiduses sihib robotlik sõjamasin, üle lava kappab luidest kokkusõlmitud hobune; kogu pilt on üheaegselt orgaaniline ja mehaaniline, segades Erose ning Thanatose, ihade ja vägivalda tihedaks mustriks, mis paiskab vaataja otse 1930. aastate moraalsesse vaakumisse.

Algtõuke sai leht Montparnasse’i kohvikuis, kus Wiiralt 1930. aasta algul visandas vähemalt 18 ettevalmistavat joonistust; ta tõmbas esimese proovitrüki aprillis, töötas plaati järjepidevalt üle ja jõudis lõplikku seisundisse 1932. sügisel. Tiraaž jäi väikeseks – umbes 70 lehte –, mistõttu iga tõmmis on hinnaline nii tehnilise nüanssirohkuse kui ka ajaloolise tähenduse poolest.

„Põrgu“ võitis juba 1930. aastail rahvusvahelist tunnustust ning kuulub täna Europeana 280 programmi valitud 12 Eesti kunstiklassiku hulka. Teose aura ei ole aja jooksul hääbunud: 2024. aastal püstitas üks haruldaselt hästi säilinud tõmmis Tallinna Allee galerii oksjonil graafika hinnarekordi, kerkides 63 000 euroni.

Wiiralt on ise tunnistanud, et „Põrgu“ sündis õlleaurustest kerkivatest hallutsinatsioonidest, kuid lehe tegelik jõud peitub kainestavas peeglis, mille ta pöörab vaataja poole: põrgu ei oota pärast surma, vaid ilmneb seal, kus iha, võim ja hirm jäävad südametunnistusest tugevamaks. Nii püsib „Põrgu“ tänagi aktuaalsena – see on Wiiralti kõige tumedam, ent ka kõige kirkam tähis, mis hoiatab ja lummab ühtaegu.