Martin Baeri portree
puuduvad
Eduard Wiiralti kuivnõel „Martin Baeri portree“ sündis ajal, mil Ameerika kunstnik ja graafikahuviline Martin Baer (1894 – 1961) võttis Pariisis Wiiraltilt gravüüritunde. Baer istus detsembris 1937 Wiiralti ees kahel korral; samast seeriast on teada veel kuivnõel „M. Baer raamatuga“, kuid käesolev leht on lahenduselt üldistatum – pigem „vaimuinimese“ arhetüüp kui konkreetne portreefoto.
Plaat on graveeritud otse modelli ees. Wiiralt püüdis Baeri ülesvaates, pea dramaatiliselt valguse poole tõstetud, juuksepahmakas sähvatamas nagu leegike. Näojooned modelleerib terav, mahlakas kuivnõelajoon; rinna- ja käepartiid (parem käsi rinnal, vasak visandlikult markeeritud) jäävad teadlikult etüüdlikuks. Sedalaadi „lõpetamata“ lahendused, kus kontuuriotsingud ja põgusad abijooned jäetakse plaadile, said Wiiralti hilis‑1930. aastate lemmikvõtteks – tõenäoliselt Rembrandti ja teiste varagravüüride eeskujul, mille spontaanne joonistuslikkus teda paelus.
Kuigi tehnika on rangelt kuivnõel (intaglio ilma söövituseta), loob nõelakriipsude tihe võrgustik üllatavalt laia valgus‑varju skaalat. Portree alumises vasakus nurgas loeme signatuuri „WIIRALT 15 XII 1937“, mis kinnitab sessiooni kuupäeva; all paremal on kunstniku pliiatsallkiri.
„Martin Baeri portree“ näitab, kuidas Wiiralt kasutas etüüdlikku vabadust ja kuivnõela metallist sära, et jäädvustada inspiratsioonihetke – pilku, mis otsib valgusest kinnitust loomingulisele ärevusele, ning käsi, mis justkui krampub südamele, tajudes kunsti ja elu pinget.