Kaameli pea 1. seisund

Eduard Wiiralti pehmelakkgravüür „Kaameli pea“ on valminud kahes selgelt eristuvas seisundis, mille mõlema alguspunkt on Marrakeš. Kunstnik veetis seal 1938. aasta juulist 1939. aasta veebruarini nädalaid fnduk’ides – kaameliajajate peatuspaikades – portreteerides loomi otsekui inimesi. Ühe 11. septembril 1938 pliiatsiga tehtud joonistuse kandis ta peegelduseks pehmelaki‑plaadile juba Pariisis 1939. aasta algul ning graveeris selle kiiresti valmivaks esimeseks seisundiks. Varased tõmmised – rahvasuus „Naerav kaamel“ – jäid väikseks, umbes poolesaja eksemplarini, kuid demonstreerivad loomaportree vahetut värskust: säravad ripsmed, turritav nukk‑hari ja kortsuline mokk on tõmmatud mahlaka, kuid sametpehme joonega, taust jäetud peaaegu puhtaks, et rõhutada looma väärikat profiili.

Kümme aastat hiljem tellis Wiiraltilt loomagravüüride sarja Genfi kirjastus La Guilde internationale de la gravure. Kunstnik võttis Marrakechi plaadi ette, lisas kuivnõelaga varjumustreid ning trükkis 1950. aastal 200‑eksemplarilise nummerdatud tiraaži, loovutades koos sellega ka plaadi kirjastusele. See teine seisund levib kogujate ringis kõige rohkem; all vasakus nurgas loeb vaataja ikka sama teksti: “WIIRALT – MARRAKECH 11 IX 1938” – kunstnikul oli komme dateerida teosed idee sünni, mitte trükiaasta järgi.

Oma kaamelisarjas – puugravüür „Kaameli pea“ (1939/40), pehmelakk‑kuivnõel „Kaameli pea“ (1939/1950) ja Marrakechi visandiplokkide loendamatud lehed – ühendas Wiiralt naturaalse täpsuse ja karaktertundlikkuse. Ka siin on loom ilmekas: silmanurgas helgib targu muie, justkui tõstaks kaamel ennast kõrbe stoilise kuningana maastiku kohale. Pehmelaki õrn toon ja kuivnõela metallne teravus annavad karvale sametise reljeefi ning toovad esile silma läike. Tänu sellele püsib „Kaameli pea“ Wiiralti loomagraafika kaalukaimate näidete seas – portree, mis on ühtaegu nii Marrakechi päikese all sündinud realistlik loomuuring kui ka kunstniku elegantse tehnilise virtuoossuse näidis.