Rahutus

Eduard Wiiralti pehmelakiofort „Rahutus“ valmis lõplikult 1952. aastal, kuid töö algas juba 1950. a; pärast esimest proovitrükki jättis kunstnik plaadi kõrvale ja naasis selle juurde 1952. aastal, tehes veel neli proovitrükki ja viies lehe lõpuni. Algne kavatsus kujutada Hispaania naist Hispaania maastikus kasvas protsessi käigus unistuslikuks muusa-või kunstisümboliks, kes seisab avara, dekoratiivse maastiku taustal. Mai Levin rõhutab, et siin kordub Wiiralti „suuresilmne madonna-tüüp“, mida kunstnik oli arendanud alates 1929. aasta linoollõikest „Madonna“ ning mille lugematuid joonistusi leidub tema kaustades.  Nimevariant „Madonna“ esines varastel proovitrükkidel, kuid kunstnik muutis pealkirja „Rahutuseks“, kui kompositsioon oli lõplikult selge.

„Rahutuse“ keskmes on suurte, mõtlike silmadega naisfiguur, kelle üle pea laskuv loor ja kergelt kallutatud hoiak viitavad traditsioonilisele madonna-ikonograafiale; samas ei ole tegu religioosse pühaku, vaid pigem idealiseeritud Muusaga. Taust – looklevad mäeseljad, õrnad puud ja pilved – loob unenäolise, rahutu meeleolu, mis sobitub pealkirjaga ning seob figuuri vaimses dialoogis maastikuga.

Just nagu suur ofort „Põrgu“, jäi ka „Rahutus“ esmalt pooleli – mõlemad teosed nõudsid aastatepikkust vaimset ja tehnilist küpsemist. Valmislehe melanhoolne rahutus peegeldab kunstniku hilisperioodi mõtisklust kunsti ja inspiraatsiooni hapra tasakaalu üle.