Pargis

Eduard Wiiralti akvatinta „Pargis“ on üks kunstniku varase 1. Pariisi perioodi suurimaid plaate. Töö motiiv jälgib armastuse „teekonda“: esiplaanil pingil flirtiv paar (mees ulatab roosi, naine keerutab päevavarju) on ümbritsetud järgmistest „peatustest“ – taamal trepil uudistav kübaraga daam, vankrilt lapsega mööduv noor ema, ning kõrgel puudevahel lamamistoolil lõdvaks vajunud seltskonnadaam. Kuivalt humoorikad detailid (klounlik väike koer, puude otsa pistetud maskid ja kupüürid) loovad kergelt groteskse õhustiku, samas kui lehte läbiv diagonaalne valgus‑varjuskeem seob kõik stseenid üheks pikaks narratiiviks.

Wiiralt oli akvatintaga katsetanud juba enne Pariisi, kuid „Pargis“ tõstab tehnika uuele tasemele: rosinatoonid annavad pehme, otsekui halli kriidiga maalitud pinna, millele pressitud kõrgetrükijoon lisab teravamaid musti rütme. Tulemuseks on korraga detailne ja dekoratiivne pind – põhjus, miks Mai Levin nimetas lehte „teema, lahenduse ja tehnika suurejooneliseks kokkuvõtteks“.

Tõmmiste arv jäi antud töö puhul väikeseks, mis teeb lehe tänapäeval harva nähtavaks. Haruldusest hoolimata on „Pargis“ oluline võtmetöö Wiiralti 1920. aastate loomingu mõistmisel: siin ühendab ta varasemates linoollõigetes nähtud armastuse‑motiivi (esmakordselt lehel „Aktid“, 1920) küpse, prantsuse modernismi mõjutatud graafikakeelega.

Leht jääb Wiiralti graafika varjatud pärliks – lopsakas, peenelt orkestreeritud pargistseen, kus autori meisterlik joone‑ ja toonitaju jutustab inimlike suhete kunagist, ent samas ajatult äratuntavat lugu.