Elulugu

EESTI GRAAFIKAMEISTER EDUARD WIIRALT (20.03.1898 – 08.01.1954)

 

20. sajandi algupoole eesti kunst on rikas andekate ja viljakate loovisiksuste poolest, ent eriline koht kuulub nende seas Eduard Wiiraltile. Kuigi 19. sajandil viljeldi Eestis nii originaal- kui ka reproduktiivset graafikat ning oli graafikale spetsialiseerunud kunstnikke nii baltisaksa kui ka eesti rahvusest kunstnike seas, pani just tema oma loominguga aluse modernistlikule 20. sajandi graafikatraditsioonile Eestis. Oma esimesed gravüürid lõi ta 1916-17. aastal Tallinna Kunsttööstuskooli õpilasena, graafikat viljeles ta intensiivselt ka Tartu kunstikoolis “Pallas”, kuhu läks 1919. aastal õppima skulptuuri. Kooli stipendiaadina täiendas ta end aastail 1922-23 skulptuuri alal Dresdeni Kunstiakadeemias.

 

Foto noorest Eduard Wiiraltist, Eesti Kunstimuuseumi fotokogu.

 

Ekspressionism, mis oli Wiiraltit haaranud juba “Pallase” õpingute algul, avaldub jõuliselt tema Dresdeni-aegses graafikas. Ta mõistis, et skulptuur jääb tema kujutlusvõimele kitsaks, et tema pärisala on graafika ning et vajab oma tehniliste oskuste ja stiili lihvimiseks Pariisi kunstilist miljööd. Töötanud pärast “Pallase” lõpetamist 1924. aastal veel aasta Tartus, sai ta Eesti Kultuurkapitalilt aastase stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis, kuhu ta saabus novembris 1925.  Seine’i-linna jäi ta kuni Teise Maailmasõja alguseni. Esimestel aastatel teostatud Pariisi loomingus kestab veel ekspressionismi mõju, ent stiililiselt rafineeritumal kujul  ja põimununa 1920. aasta lõpu-1930. aasta alguse töödes sürrealistlike joontega. Seda perioodi tema loomingus kroonivad teosed “Põrgu” (1930-32, ofort, vasegravüür), “Kabaree” (1931, ofort, vasegravüür) ning “Jutlustaja” (1932, lito).    

 

     

Eduard Wiiralti Pariisis valminud tähtteosed “Põrgu” (1930-32, ofort, vasegravüür) ja “Kabaree” (1931, ofort, vasegravüür), SA Eduard Wiiralt kogu.

 

1933. aasta paiku toimus tema loomingus pööre poeetilise realiteedi kujutamise suunas, kui kasutada 1930. aastate prantsuse kunsti arengu kohta käibinud määratlust. Seejuures jäi talle omaseks nimetatud töödekolmikus avaldunud sisuline kaalukus, kujundite üldistus- ja väljendusjõud. Pärast isikunäitust “Au Sacre du printemps’i” galeriis 1927. aastal valiti ta Salon d’Automne’i liikmeks, kus ta esines igal aastal. Teistest isikunäitustest  välismaal nimetagem näitust A.-G.Fabre’i galeriis Pariisis (1928), galeriis “Librarie de la mesange” Strasbourgis (1932), galeriis “Frans Buffa en Zonen” Amsterdamis (1935, 1939), kutsutud külalisena Wieni Künstlerhausis (1937), galeriis “Aktuaryus” Strasbourgis ja Gainsborough galeriis Johannesburgis (viimases koos Jaan Grünbergiga, 1939). Koos maalijate Adamson-Ericu ja Kristjan Tederiga esines ta 1928. aastal oma töödega Oslos, Blomquisti galeriis ja seejärel Tallinnas. Tema tööde suurim koguja Eestis, Alfred Rõude, korraldas 1936. aastal tema suured isikunäitused Tallinnas ja Tartus ning 1937. aastal Helsingi Taidehallis. Wiiralt saatis oma töid pidevalt korralistele kunstinäitustele Eestis. Tema teoste tehniline mitmekesisus ja virtuooslikkus, stiilsus ja sisukus innustasid noori graafikuid ning aitasid kaasa tugeva eesti graafikakoolkonna tekkele. Omaette peatüki moodustavad tema loomingus 1938. aasta juulist 1939. aasta veebruarini Marokos, Marrakechis loodud suurepärased joonistused ja estambid. Viimastest valmis osa 1940. aastal Eestis.

       

Marokos loodud Wiiralti teosed “Arkeia” (1939, kuivnõel) ja “Marrakechi maastik” (1939, ofort, kuivnõel), SA Eduard Wiiralt kogu.

 

Eduard Wiiralt naasis 1939. aasta septembris kodumaale tunnustatud meistrina. 1938. aastal oli Tallinnas ilmunud tema esimene monograafia Rasmus Kangro-Pooli sulest. Pärast pikka eemalolekut otsis ta kodumaaga vaimset kontakti eeskätt oma portreede kaudu eesti inimestest. Esimesena valmis portree suurest rahvusromantikust Kristjan Rauast (1939, kuivnõel). Väikese rahva identiteedi juurde on ikka kuulunud kaks lahutamatut tunnet – mure ja lootus. Neid on ta sugestiivselt väljendanud gravüürides “Viljandi maastik” ja “Virve” (mõlemad 1943, kuivnõel). Kunstniku viibimine kodumaal jäi lühikeseks. 1944. aasta kevadel põgenes ta taas kord sõja jalust, seekord Nõukogude okupatsiooni eest, sõites Wieni Kunstiseltsi kutsel sinna, et korraldada oma isikunäitus.

 

Foto Wiiraltist koos ema Sophie-Elisabethiga. Viimne hüvastijätt enne lahkumist Viini 1944. aastal, Eesti Kunstimuusem SA fotokogu.

 

1945. aastal tuli lahkuda ka Wienist. Üle Berliini jõudis ta mais 1945 Rootsi. Seal valmis gravüür “Lapi maastik – Vaisaluokta” (1946, kuivnõel) – hommage põhjamaisele loodusele ja sellega ühte kasvanud põhjamaalastele. Rootsis tutvus ta oma suurima sõjajärgse kollektsionääri ja metseeni Nina Poomiga.

 

       

Wiiralti Eestis valminud tähtteosed “Viljandi maastik” (1943, kuivnõel) ja “Virve (1943, kuivnõel), SA Eduard Wiiralt kogu.

 

1946. aasta sügisel naasis Wiiralt oma kunstilisele kodumaale – Pariisi. Tal oli Montparnasse’il palju erinevatest rahvustest sõpru. Nagu enne sõda, aitas tal saada tellimusi Locarnost pärit kunstikriitik Nesto Jacometti, kes on kirjutanud Wiiraltist ühe peatüki oma raamatus “Tetes de Montparnasse”, Paris 1933.

 

Foto portreefotode seeriast, mis on Wiiraltist pildistatud Pariisi fotoautomaadis, Eesti Kunstimuuseum SA fotokogu.

 

Saksamaal korraldas tema isikunäitusi Hamburgi Kultuuriajaloo muuseumis, Kielis (1946), Freiburgi Augustinermuseumis, Marburgi ülikooli muuseumis ja Göttingenis (1947) Aleksis Rannit, kes oli läbi viinud tema näitused Kaunase (1943) ja Vilniuse (1944) muuseumides. Kui enne sõda oli Wiiralt kõigil näitustel esinenud eesti graafikuna, siis nüüd enam mitte.

 

 

Wiiralt tegemas seda, milles ta oli vaieldamatu meister, Eesti Kunstimuusem SA fotokogu.

 

1949. aastal astus ta Sõltumatute graafikute ühingusse “Le Trait”, 1953. aastal olid tema teosed väljas esinduslikul kaasaegse prantsuse graafika näitusel Gian Ferrari galeriis Milanos. 1949. aastal kasutusele võetud maaliline autoritehnika, milles on teostatud tema luigelaul – gravüür “Rahutus” (1950-52), oli avamas tema loomingule uusi perspektiive. Ent 8. jaanuaril 1954. aastal suri Eduard Wiiralt Pariisis maovähki. Eestlased Pariisist ja Rootsist sängitasid ta 12. jaanuaril mulda Père-Lachaise’i kalmistul. Tema kalmul on skulptor Maire Männiku kavandatud hauakivi.

 

 

Eduard Wiiralti hauakivi Pariisis, Père Lachaise’i kalmistul, 2020. aasta juunikuus.

 

1954. aastal ilmus Lundis Wiiraltile pühendatud mälestusteos. Postuumselt on toimunud rohkesti näitusi tema loomingust. Juba 1954. aastal eksponeeris oma Wiiralti-kogu New Yorgi korteris läti kunstnik-kollektsionäär Reinhold Kalninš; see näitus rändas edasi Stockholmi. 1950/51. aasta näitusega Göteborgi  Kunstimuuseumis algas tema Rootsis korraldatud isikunäituste pikk rida. 1957. aastal tehti tema näitus Tartu Kunstimuuseumis, 1958. aastal Eesti Kunstimuuseumis. Viimane on senikorraldatuist suurim, selle kataloog hõlmab 772 teost.  Sellest tehti valik ka Riikliku Vene Muuseumi jaoks Peterburis (1959) ja Vilniuse Kunstimuuseumi (1960) jaoks. Eesti Kunstimuuseumi teaduri Hilja Läti koostatud kataloogile järgnes Ott Kangilaski koostatud album. 1992. aastal toimus Wiiralti isikunäitus Helsingi Ateneumis. 1996. aastal avati Rahvusraamatukogus Wiiralti galerii, millele annetasid töid Henry Radevall ja Harri Männil. Nende kaasabil algatas Rahvusraamatukogu 1998. aastal  perioodilised Wiiralti preemia näitused kaasaegsest eesti graafikast. Näitustega Rüütelkonna hoones, Adamson-Ericu Muuseumis ja Kristjan Raua Majamuuseumis tähistas Eesti Kunstimuuseum 1998. aastal kunstniku 100. sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus Mai Levini kirjutatud monograafia. 2010. aastal ilmus Jüri Haini “Väikene Wiiralti-raamat”, mis käsitleb eri aspekte kunstniku loomingus ja retseptsioonis. 1992. aastal viis Eesti Kunstimuuseum Wiiralti näituse Helsingi Ateneumi, 2007. aastal – belgia graafiku Félicien Ropsi muuseumi Namuris. Adamson-Ericu Muuseumis Tallinnas näidati 2006. aastal esmakordselt soome helilooja Juhani Komulaineni Wiiralti-kogu, mis koosneb põhiliselt  kunstniku Strasbourgi metseeni Nelly Stulzi kogus olnud töödest. Missioonitundeline omanik on seda kogu näidanud ka Eesti saatkondades Pariisis, Helsingis, Brüsselis, mitmetes Eesti ja Soome linnades. 2010. aastal eksponeeriti Eesti Kunstimuuseumi uues hoones Kumus Stockholmi Eesti Komitee kingitust – sadu gravüüre, joonistusi, plaate, fotosid ja isiklikke esemeid Wiiralti päranditombust, mis oli pärast Wiiralti surma kuni 2006. aastani nimetatud komitee hallata. See kingitus kasvatas tänu Alfred Rõude pärandusele juba varem ligi 3300-lise muuseumikogu enam kui 4500-numbriliseks.

 

Foto Alfred Rõudest, taustal Eduard Wiiralti teos “Jutlustaja” (1932, lito), Eesti Kunstimuuseum SA fotokogu.

 

Suured on ka SA Eduard Wiiralt asutaja Toomas Sildmäe, Tartu Kunstimuuseumi  ja Jaan Manitski loodud Viinistu kunstimuuseumi Wiiralti-kogud. Wiiralti töid on aga ka välismuuseumides: Helsingi Ateneumis, Läti Riiklikus Kunstimuuseumis, Stockholmis Rahvusmuuseumis, Riiklikus Ermitaažis Peterburis, Wieni Albertinas, Pariisi Rahvusraamatukogus. See on vaid põgus pilguheit Eduard Wiiralti loomingule pühendatud näitustele, väljaannetele, kollektsioonidele.

Suure kunstniku loomingut on kodumaal korralikult tutvustatud, tema loominguga tegeldakse igapäevaselt nii või teisiti Eesti muuseumides. Kuid peale tulevad uued põlvkonnad teistsuguste esteetiliste vaadetega, keda on vaja juhatada klassika juurde, õpetada nägema selle aegumatuid väärtusi. Eduard Wiiralt – see on ühtlasi suur lõik eesti kunstiajalugu, eesti graafika ajalugu, 20. sajandi algupoole kunstiajalugu üldse. Tema pärandist on palju maailmas laiali, aga ka teadaolev, kättesaadav osa sellest kätkeb uurimist, publitseerimist, eksponeerimist väärivat veel küllaga. Auväärsete kunstiinstitutsioonide kõrval üritab selles kaasa lüüa Eduard Wiiralti 125. sünniaastapäeva puhul asutatud Sihtasutus Eduard Wiiralt.

 

 

Eesti Vabariigi President Alar Karis tutvustamas Rootsi Kuningale Carl XVI Gustafile ja Rootsi Kuningannale Silviale SA Eduard Wiiralti korraldatud Wiiralti näitust Presidendi Kantseleis 2023. aasta maikuus, Presidendi Kantselei fotokogu.